Firmaautole kehtivad erinevad maksud sõltuvalt sellest, kas sõidukit kasutatakse ka erasõitudeks või ainult töösõitudeks.
Kuna ettevõtete sõidukite maksustamine on viimase viie aasta jooksul muutunud, heidame pilgu praegu kehtivale korrale ja teeme selgeks põhilised punktid, millest iga ettevõtja teadlik peaks olema.
Erisoodustusmaks tuleb auto võimsuse ja vanuse järgi
Esimese asjana tuleb firmaautodele mõeldes tõenäoliselt pähe erisoodustusmaksu mõiste. Erisoodustusmaksu tuleb ettevõtte sõiduki pealt tasuda juhul, kui sõidukiga tehakse ka erasõite ehk kui sõidukit ei kasutata 100-protsendiliselt töösõitudeks.
Kui töötaja sõidab tööautoga kodust tööle ja tagasi, on juba tegu erasõiduga. Ainult töösõitudeks mõeldud autosid hoitakse üldjuhul kinnises parklas või ainult ettevõtte territooriumil või kui neile on paigaldatud GPS-jälgijad.
Erisoodustusmaksu arvestatakse sõiduki võimsuse (kW) ja vanuse (5a või vanem) pealt, kui räägime M1-kategooria sõidukitest.
Käibemaksu tagasi saamine
Ettevõtte autokuludelt võib käibemaksu täies ulatuses tagasi küsida juhul, kui sõidukit kasutatakse ainult töösõitudeks: näiteks kullerautod, päästeteenistuse sõidukid.
Kui sõidukit on võimalik kasutada ka erasõitudeks, võib käibemaksust tagasi küsida kuni 50%. Kusjuures kui tööautot kasutatakse aasta jooksul kasvõi ühe kuu jooksul erasõitudeks, tohib järgneva 12 kuu jooksul küsida tagasi vaid poole käibemaksust.
Auto ostu puhul tuleb arvestada, et kui välja ostetud sõiduautot kasutatakse kahe aasta jooksul peale soetamist erasõitudeks, tuleb esialgse ostuarve käibemaksust pool tagasi maksta.
Isikliku sõiduauto kasutamise hüvitis ja sõidupäevik
Ettevõte saab maksta töötajatele ka hüvitist isikliku sõiduauto kasutamise eest. Siinjuures ei ole oluline, kas töötaja on sõiduki omanik või mitte, küll aga peab tal olema sõiduki kasutusõigus.
Maksuvaba hüvitise maksmiseks peab tööandja vormistama kirjaliku otsuse, käskkirja või korralduse. Maksuvaba hüvitist on võimalik maksta ainult sõidupäevikut pidades. Sõidupäevik peab sisaldama järgmist informatsiooni:
- sõiduautot kasutava inimese andmed;
- sõiduauto registrimärgi andmed;
- odomeetri näit iga töösõidu korral;
- iga sõidu kuupäev ja eesmärk.
Kuna sõidupäevik peab sisaldama kogu eeltoodud infot, ei saa maksuvaba hüvitist maksta ette, vaid ainult juba tehtud sõitude eest.
Ka isikliku auto kasutamise korral ei saa töö ja elukohavahelisi sõite reeglina töösõitudeks lugeda, kuid teatud olukordades on see siiski võimalik. Juhul kui töötajal ei ole mõistliku aja- ja rahakuluga ühistransporti kasutades teekonda läbida võib töö ja elukohavahelised sõidud vastavalt sõidupäevikusse märkida ja neid hüvitada.
Vajadusel peab aga tööandja suutma hüvitist põhjendada ning tasub teada, et töötaja mugavus ei ole mõjuv põhjus hüvitise tasumiseks.
Sõiduautode deklareerimisega seotud seadistused leiad siit
